Enwhelmed.

(Note: No freaking out and renouncing manifest destiny or eating a bag of coffee and learning Estonian.. English or Russian translation to follow sharpish.. ish.)

Noh, mida kirjutada? Ma ausault pole teanud millest rääkida (isegi kuidas seda rääkida.. eesti või inglise keeles) sest on nii palju ja ka nii vähe, kui on ilmne. Elan, ja kõik läheb edasi.. kui alati, siin ja seal elanud. See on külmem, ja jälle hõivatud olen, aga nüüd ma hakkan ehitada (какой-то) tunniplaan. Kui minul on ju kindlalt töö, ma tunnen et mida järgneb oleks samuti.. stabiilnem. Ожидаю. Mina ootan seda. Näiteks, keel. Kirjutan nüüd, aga on nii elementaarne, on lihtned sõnad ja mõted. Kui ma kõndin tänaval, kuigi tihedamini kesklinnas, ja ma kuulan vene keelt mind ümber.. on nii mugav. Kindlasti ma ikka ei saa aru kõik et räägivad, aga see on sageli umbes 90 protsentit (vähem kui nad olnud purjused.. aga milline on venelane purjus?!). Mina ka tihedamini natuke tõmbun tagasi kui kuulan inglise keelt. Kodus (ja kui külistan mõnad sõbratega) palju on inglise keeles. Minul on vähe sõbrad siin kui oskavad vene keelt. Noo.. ma mõtlen et isegi kui olnud, ma rohkem tahaksin eesti keeles juttu ajada. Siis tagasi sellesse kui ma ei oska üldse eesti keelt, ja avatud vestlus ikka ei tulnud. Ega ma olen juurem.. ma vaatan seda, ja sellega lõpmatu mere aknast ja see taevas kui segab pimega.
Edasi..